Kersti Sammi raamat “Kallid kodused” (2020).
Vasakult Marika Alver ja Katarina Meister rühmitusest SLED pidasid küüditamisohvrite mälestuskivi juures kõne.
|
Tahtsime sel päeval koos mälestada ja mõelda märtsiküüditamise mõjust meile natuke teistsugusel moel, kui oleme siiani harjunud. Seetõttu korraldasime Kehra muuseumis märtsiküüditamise mälestusürituse raamatuklubi-vestlusringi formaadis, et kutsuda kaasa mõtlema küüditamise psühholoogilistest mõjudest inimestele 75 aastat tagasi tänapäevaste teadmiste valguses. Lugesime ürituse jaoks Kersti Sammi raamatut “Kallid kodused” (2020) ning arutlesime koos kutsutud ekspertidega küüditamise mõjust vaimsele tervisele. Raamatu pealkiri viitab Salme Eestisse saadetud kirjadele ja rõhutab, kui oluline oli sideme hoidmine nii Siberisse küüditatutele kui ka Eestis elanud sugulastele kirjade ja pakkide saatmine. 5-aastaselt Siberisse küüditatud Kersti on need kirjad raamatusse ümber trükkinud ning täiendanud oma lapsepõlvemälestustega. Väljavõtted kõnest: Meile tundub, et mälestuskivi juures keskendutakse tavaliselt eelkõige 25. märtsi sündmustele, aga küüditamine ei olnud ühepäevane sündmus. Näiteks oleme tähele pannud, et paljude küüditatute lugudes on väga märgiline kuupäev 5. märts 1953, mis oli Stalini surma päev. Seda mäletatakse väga detailselt, sest siis tekkis küüditatuel õigustatud lootus, et asumine Siberis ei ole igavene ja peagi saab tagasi kodumaale. Seega hõlmab küüditamise trauma ka küüditatute kohanemise mehhanisme Siberis ja Eestisse tagasituleku šokki. Küüditatud ju rehabiliteeriti alles 1989. aastal, mis tähendab, et neil lasus justkui topeltkaristus, sest tagasituleku järel siin Eestis oli neil nii elu- kui ka töökoha leidmine väga keeruline. 2019. aastal me istutasime kivide juurde toomingapuud ja nimetasime need “Õitsvateks monumentideks”. Meile tundus, et need puud täiendavad mälestuskive, sümboliseerides kohanemist ja ellujäämis(võitlus)t. Puu kui kestev, elav ja muutuv vorm on ideeliselt tugevalt seotud ka mäluga ja mälestuste elushoidmise protsessuaalsusega ning teisenemisega ajas. Küüditatute Siberi mälestuste tuumaks on tihtipeale just ellujäämine ja kohanemine. 1949. aastal küüditati peamiselt naisi, lapsi ja eakaid ning ellujäämine Siberis oli tihtipeale just naiste õlgadel, kes pere toitjatena ja laste kasvatajatena pidid kandma mitmekordset vastutust. Seepärast leidsime, et küüditatute läbielamisi sobivad tähistama just elusad puud, mis kannavad endas paranemise ja kasvamise vaimu. Siberis sündinud Paul Laasik “Õitsva monumendi” juures. See on Novosibirski dekoratiivtoomingas, tema rohelised lehed muutuvad suvel punaseks ja õied on roosad. |
Pärast ametlikku märtsiküüditamise mälestamist muuseumi ees pakkusime muuseumis temaatilisi omatehtud suupisteid, mis olime valmistanud konkreetsete inimeste lugude põhjal.
Sünnipäevatort Rainile
Ootuste õhk biskviidis
Mille hajutas kloppimine uksel
Amps ei leia
Tuttavat suud
Vahukooresed unelmad,
Siberi kirss tordil
See tort oli pühendatud Tiiu Trisbergile ja tema kadunud vennale Rainile. Tiiuga saime tuttavaks Kehras märtsiküüditamise mälestuspäeval 2018. aastal. Tiiu on väga aktiivselt tegelenud märtsiküüditamise ja küüditatute lugude mõtestamisega. 2018. aasta suvel käisime koos Tiiuga Krasnojarski krais Idrinski rajoonis Kinseli külakohas. Tiiu kirjutas väga liigutavalt oma perekonna küüditamise loo kohalikku ajalehte Sõnumitooja. Tiiu on meid korduvalt enda tehtud maitsvate hõrgutistega kostitanud. Nüüd mõtlesime omalt poolt Tiiut ja kõiki teid omalt poolt kostitada.
Tiiu oli küüditamise ajal 6-aastane ja mäletab, et 25. märtsi hommikul oli ta väga elevil eesootava päeva pärast, kuna väikevennal oli sünnipäev. Rain sai 4-aastaseks. Kõik lapsed väga ootasid seda päeva, sest tädi Klaara pidi tooma sünnipäevatordid. Tiiul on siiani meeles see tunne, kui selgus, et torti ei saagi. Ka tädi Klaara kirjutas neile hiljem Siberisse, et väga kahju, et Rain, kes oma sünnipäevatorti ootas, ei saanudki seda.
Tiiu oli küüditamise ajal 6-aastane ja mäletab, et 25. märtsi hommikul oli ta väga elevil eesootava päeva pärast, kuna väikevennal oli sünnipäev. Rain sai 4-aastaseks. Kõik lapsed väga ootasid seda päeva, sest tädi Klaara pidi tooma sünnipäevatordid. Tiiul on siiani meeles see tunne, kui selgus, et torti ei saagi. Ka tädi Klaara kirjutas neile hiljem Siberisse, et väga kahju, et Rain, kes oma sünnipäevatorti ootas, ei saanudki seda.
Põdrakanepitee Astale
Põdrakanepitee inspiratsiooniks oli lugu Asta Tikerpäelt, kelle pere pandi rongile Kehras ja saadeti Balahta teraviljasovhoosi (praegune Tšistoje Pole küla) Balahta rajoonis Krasnojarski krais. Asta oli küüditamise ajal 4-aastane ja hiljem on temast saanud oma Siberi eesti kogukonna mälestuste talletaja ja kokkuhoidja.
Viis aastat tagasi maitses Asta ühel meie näitusel põdrakanepiteed, kui tardus hetkeks ning oleks suutäie äärepealt välja sülitanud, sest meelde tuli Siberist tuttav vastik hapukas maitse ja äärmiselt vastik lõhn! Teised üritusest osavõtjad ei leidnud tees midagi imelikku.
Kuna tee oli tükk aega varem valmis keedetud ja termoses seisnud, siis oli sellele juurde tulnud teistsugune mekk. See tavapärasest hapukam maitse meenutas Astale, kuidas Siberis oli eestlasi saabumisel kostitatud teega. Väikesele Astale tundus, et neile anti halvaks läinud musta teed. Ja nüüd 70 aastat hiljem ta taipas äkki, et kohalikud olid eestlaste suhtes hoopis hoolivust üles näidanud.
Viis aastat tagasi maitses Asta ühel meie näitusel põdrakanepiteed, kui tardus hetkeks ning oleks suutäie äärepealt välja sülitanud, sest meelde tuli Siberist tuttav vastik hapukas maitse ja äärmiselt vastik lõhn! Teised üritusest osavõtjad ei leidnud tees midagi imelikku.
Kuna tee oli tükk aega varem valmis keedetud ja termoses seisnud, siis oli sellele juurde tulnud teistsugune mekk. See tavapärasest hapukam maitse meenutas Astale, kuidas Siberis oli eestlasi saabumisel kostitatud teega. Väikesele Astale tundus, et neile anti halvaks läinud musta teed. Ja nüüd 70 aastat hiljem ta taipas äkki, et kohalikud olid eestlaste suhtes hoopis hoolivust üles näidanud.
Juustuvõileivad Kerstile
Kersti valik
leib ja juust
või leib ja või
Või üks leib ja teine leib ja või ja juust
Juustuvõileivad olid pühendatud Kersti Sammile, kes oli ise ka üritusel kohal. Kersti on meenutanud, et kui sugulased Eestist saatsid neile Siberisse juustukera, siis avanes võimalus süüa juustuvõileiba. Oli kaks valikut: kas leivale võid peale määrida või siis süüa leiba juustuga, mõlemat korraga ei saanud. Aga leidlik 6-aastane Kersti avastas peagi veel kolmanda variandi: kõigepealt tuli süüa leib ilma milletagi ja siis sai teisele panna kokku nii või kui ka juustu.
Kersti alustas võileiva söömist alati äärtest, lükates hammastega võid keskele nii, et õhukesest võikihist moodustus keskele hea paks kiht ja nii sai ta koos juustuga kokku rammusa juustuvõileivaampsu. Kui Kerstiga Siberis käisime ja võileiba tegime, siis panime tähele, et ta sööb võileiba siiani niisugusel huvitaval moel, aga seda peab küll mainima, et võiga ta kokku ei hoia!
Andsime endast parima, et luua Kerstile meelepärased juustuvõileiva südamikud. Oli liigutav, et publiku seas oli üks mees, kes proovis kohe järgi Kersti moodi juustuvõileiba süüa.
leib ja juust
või leib ja või
Või üks leib ja teine leib ja või ja juust
Juustuvõileivad olid pühendatud Kersti Sammile, kes oli ise ka üritusel kohal. Kersti on meenutanud, et kui sugulased Eestist saatsid neile Siberisse juustukera, siis avanes võimalus süüa juustuvõileiba. Oli kaks valikut: kas leivale võid peale määrida või siis süüa leiba juustuga, mõlemat korraga ei saanud. Aga leidlik 6-aastane Kersti avastas peagi veel kolmanda variandi: kõigepealt tuli süüa leib ilma milletagi ja siis sai teisele panna kokku nii või kui ka juustu.
Kersti alustas võileiva söömist alati äärtest, lükates hammastega võid keskele nii, et õhukesest võikihist moodustus keskele hea paks kiht ja nii sai ta koos juustuga kokku rammusa juustuvõileivaampsu. Kui Kerstiga Siberis käisime ja võileiba tegime, siis panime tähele, et ta sööb võileiba siiani niisugusel huvitaval moel, aga seda peab küll mainima, et võiga ta kokku ei hoia!
Andsime endast parima, et luua Kerstile meelepärased juustuvõileiva südamikud. Oli liigutav, et publiku seas oli üks mees, kes proovis kohe järgi Kersti moodi juustuvõileiba süüa.
Kartulikrõpsud Ehale
Kartulikrõpsud olid inspireeritud Eha Linnase loost. Kui 12-aastase Eha Linnase pere Krasnojarski kraisse Idrinskoe rajooni Lugavskaja külasse jõudis ja kohalikud nägid, et kardetud fašistide ja kriminaalide asemel olid külla saadetud hoopiski naised lastega, siis tuldi neid tervitama sooja keedukartuli ja hapupiimaga. Pärast väsitavat reisi oli see kosutav suutäis. Hiljem sai Eha pere kartulit vahetustasuna ema käsitöö eest. Aga kartulit oli vähe, mistõttu kartul viilutati ning jagati omavahel ära.
Ühel väljasõidul pakkus lapselaps autos Ehale kartulikrõpse: “Võta vanaema ka, see on sõidu ajal hea ajaviide!”. Eha algne umbusk asendus pärast esimesi suutäisi sõltuvusega. Nüüd on 87-aastasel Ehal kodus alati varuks paar pakki, mida ta sööb toidukordade vahele ja mõnikord ka peale sööki. Kõige rohkem armastab Eha Lays’i kartulikrõpse hapukoore ja rohelise sibulaga.
Ühel väljasõidul pakkus lapselaps autos Ehale kartulikrõpse: “Võta vanaema ka, see on sõidu ajal hea ajaviide!”. Eha algne umbusk asendus pärast esimesi suutäisi sõltuvusega. Nüüd on 87-aastasel Ehal kodus alati varuks paar pakki, mida ta sööb toidukordade vahele ja mõnikord ka peale sööki. Kõige rohkem armastab Eha Lays’i kartulikrõpse hapukoore ja rohelise sibulaga.
Vestlusring - raamatuklubi "Kallid kodused"
Vestlusring-raamatuklubi "Kallid kodused" Kehra muuseumis
Vestlusringi paneel vasakult: Marika Alver (tema taga seisab Henn Pärn), Kaili Särg, Terje Anepaio ja Katarina Meister.
Kutsusime vestlusringi etnoloog Terje Anepaio ja hingehoidja Kaili Särje.
Terje Anepaio on uurinud stalinlike repressioonide mälu nii autobiograafilisel kui ka kollektiivsel tasandil. Ta on teinud koostööd represseeritutega, dokumenteerinud represseeritute mälutööd ning vahendanud seda Eesti Rahva Muuseumi kogudesse (mälestused, audiovisuaalsed intervjuud, esemed, fotod). Mälutööst on ta koos operaator Maido Selgmäega teinud dokumentaalfilmi „Meie mäletame! Meie mälestame!“ (ERM, 2012). Anepaio on töötanud Eesti Rahva Muuseumis üle 20 aasta nii teaduri kui ka kuraatorina, alates 2015. aastast töötab ta ERMis kogukonnasuhetega.
Kaili Särg on hingehoidjana töötanud viimased 4 aastat, alustades nõustajana Covid-19 kriisi ajal ellu kutsutud Hingehoiutelefonil. Praegu pakub Kaili eranõustamisi Tartus tegutsevas Hingehoiukeskuses, lõpetab vastaval erialal oma magistriõpinguid ning koolitab täiskasvanuid psühholoogilise esmaabi ja trauma valdkonnas. Suur kirg teadmiste omandamise vastu on viinud teda arvukate rahvusvaheliste trauma-kursusteni ning Tartu Ülikooli magistriõppesse semiootika erialale.
Ürituse korraldamist toetas Eesti Represseeritute Abistamise Fond.
Kutsusime vestlusringi etnoloog Terje Anepaio ja hingehoidja Kaili Särje.
Terje Anepaio on uurinud stalinlike repressioonide mälu nii autobiograafilisel kui ka kollektiivsel tasandil. Ta on teinud koostööd represseeritutega, dokumenteerinud represseeritute mälutööd ning vahendanud seda Eesti Rahva Muuseumi kogudesse (mälestused, audiovisuaalsed intervjuud, esemed, fotod). Mälutööst on ta koos operaator Maido Selgmäega teinud dokumentaalfilmi „Meie mäletame! Meie mälestame!“ (ERM, 2012). Anepaio on töötanud Eesti Rahva Muuseumis üle 20 aasta nii teaduri kui ka kuraatorina, alates 2015. aastast töötab ta ERMis kogukonnasuhetega.
Kaili Särg on hingehoidjana töötanud viimased 4 aastat, alustades nõustajana Covid-19 kriisi ajal ellu kutsutud Hingehoiutelefonil. Praegu pakub Kaili eranõustamisi Tartus tegutsevas Hingehoiukeskuses, lõpetab vastaval erialal oma magistriõpinguid ning koolitab täiskasvanuid psühholoogilise esmaabi ja trauma valdkonnas. Suur kirg teadmiste omandamise vastu on viinud teda arvukate rahvusvaheliste trauma-kursusteni ning Tartu Ülikooli magistriõppesse semiootika erialale.
Ürituse korraldamist toetas Eesti Represseeritute Abistamise Fond.
