Vaade Paula (küüditatu lapselaps) monument-maalile: “Kujutasin Siberi maastikku, taustaks lumine mets ja pooleldi jäätunud oja, puude tagant on paista mägist ala. Esiplaanil on madalad lumehanged ja pildi keskpunktiks on üksik rukkilill paari langenud õielehega. Eesmärk oli anda edasi võimalikult isoleerivat tunnet.” Foto: Katarina Meister, 2019

Installatsioon jaamahoonel, mis oli vaadeldav ka rongis istudes. Foto: Katarina Meister, 2019

Vaade Tapa jaamahoonele Tallinn-Narva rongiliini poolsest küljest. Foto: Triin Kerge, 2019

Anni teostatud nägemus vanaema Siberi kogemustest: “Pildi sünge taust sümboliseerib minevikutagust aega. Eespool on lill, mis on läinud õitsele (ehk minu vanaema ja vanatädi). Justkui oleks lahti lastud ja vabastatud mineviku taak. Kõige vahvam oleks digitaalne vorm, sest kujukesi ja sambaid on piisavalt tehtud. Olekski vahva kui oleks realiseeritud digitaalselt kujul suurelt seina peal, digitaalses formaadis nagu Vabaduse väljakul oli see suur Eesti 100 pilt.” Foto: Triin Kerge, 2019

Tapa jaama postrid olid trükitud õrnale paberile ja seetõttu saatuse meelevallas. Foto: Triin Kerge, 2019

Tapa “Õitsva monumendi” toomingapuu asub jaama ja õigeusu kiriku vahetus läheduses. Foto: Tanel Rander, 2019

Asta lapselaps: “Tahtsin edasi anda hetke, kui mu vanaema on väike tüdruk ja vaatab gloobust ja näeb seal Eestit. See helendab vastu ja vanaema vaatab seda üllatunult. Vanaemal on seljas Siberi kleit, mis oli kokku pandud eri tükkidest. Gloobusel on näha punasega Venemaa, rohelisega Soome ja kuldselt helendab vastu Eesti, keskel on Läänemeri. “

Kersti poeg: “Ema võttis minuga ühendust ja palus mul joonistada monument. Pähe tuli “Isakodu on tillukene” riim laulust “Vaikne kena kohake”, sest nõuka ajal sai seda lauldud. Raudtee on sümboolse tähendusega meie inimestele. Kujutasin hetke, kui eestlased pandi rongilt maha ja nad hakkasid läbi mägede oma uute elupaikade suunas liikuma.”

Küüditatud Heino: “Monument peaks olema kivist: ei hävine ja jääb tulevikku. See peaks olema ilus suur kivi. Eesti kivi. Miks mitte suur rahn? Kivi ümbrus tuleks vormistada ja teha korda looduses. Monument olekski oma naturaalses asupaigas ja inimestel endil oleks vaja tulla loodusesse. Olgu ta puutumatu. See oleks monument vabadusele, mitte see praegune tšehhi klaasist naeruväärne monument, mis tilkus vett, lämbus ja hallitas. Looduses on monument ilus ilma tehnilise töötlemiseta kui ümbrus ilusti vormistada. “

Sandra-Ruth: “Vanaema pakkus monumendiks välja kaks raudteerööbast. Rongisõit Siberisse oli kohutav ning mõned ei jõudnudki pärale. Monument on autentse välimusega. Puidul on täkked. See võiks olla justkui raudteetükk aastast 1949, kui neid Siberisse viidi.”

Siberis sündinud Karin: "Kui mõelda, milline võiks olla monument, siis tuleb silmade ette ema, kes ulatab lapsele poolikut leivatükki. Mõte on ema ja lapse käes ja poolikus vormileiva tükis."

Külliki (küüditatu tütar): “Meie õues on vana lagunenud maakivist laudahoone, mis siiani püsti seisab. Minu jaoks on see vastupanu sümbol, mis näitab, kuidas käelised oskused ja töövõime, mis eesti meistritel olid, on ellujäämise seisukohalt olnud üliolulised. Eriti uhke on, et kaared olid laotud nii hästi, et siiani püsivad, kuigi hoonel isegi katust pole.”

Vaade Paula (küüditatu lapselaps) monument-maalile: “Kujutasin Siberi maastikku, taustaks lumine mets ja pooleldi jäätunud oja, puude tagant on paista mägist ala. Esiplaanil on madalad lumehanged ja pildi keskpunktiks on üksik rukkilill paari langenud õielehega. Eesmärk oli anda edasi võimalikult isoleerivat tunnet.” Foto: Katarina Meister, 2019

Natalia (küüditatu lapselaps) “Arvatakse, et Siber on külm paik ning ka kivi on külm. Eestis kasvab palju tammesid. Nüüd on see ka mu Eesti passil. Tahaksin ühendada kivi ja üles poole kasvava tammepuuoksa: Siberi ja lootuse. Tammepuu näitab, et kui tahad ellu jääda, siis leiad selleks alati mooduse. Oks kasvab vasakult paremale, minevikust tulevikku. Monument oleks nii Siberis kui ka Eestis ning teostatud hauakivina, mis hoiab endas mälestust kõigist surnud eestlastest. Mälestuskivi peab olema mõlemas paigas, sest Eesti on emamaa ja ema peab alati oma lapsi meeles. Mitmed ei jõudnudki tagasi, kuid ometigi andsid meile juured.”

Katrin Heele: “Lugavskaja küla, kus mu ema sündis, on hävinud ja nüüdseks koos külaga maha põlenud ka surnuaed, kus mitmete eestlaste hauad olid. Kui pidin mõtlema ideed mälestusmärgiks, tuli inspiratsioon sellest loost. Inimestest, kes elasid, pole alles mitte midagi, isegi risti mitte. Sellel on eriti lõplik mõõde, sest surnuaed peaks ikka jääma.”

“Mälujoonised” oli kunstnik Katarina Meistri, küüditatute ja nende lähedaste koostööl põhinev loominguline uurimus. Installeerisime Tapa jaamahoone akendele kavandeid monumentidest, millega küüditatud ise sooviksid läbielatut mälestada. Kavandid sündisid küüditatute dialoogidest oma lähedastega, kes monumentide kirjeldused üles joonistasid. Näituse algne idee pärines asjaolust, et Tapal puudub märtsiküüditamise mälestuskivi, mistõttu oli just seal hea võimalus algatada diskussiooni mäletamise ja mälestamise teemadel.

26. märtsil 1949. aastal Tapalt teele saadetud ešelonis oli 48 vagunit, kokku 1064 küüditatut, kellest 543 olid naised ja 327 lapsed. Rongi sihtjaamadeks olid 5000 kilomeetri kaugusel asuvad Užur ja Abakan. Seepärast on Tapa jaamahoone märgistatud sildiga Užur ning bussijaama ootesaalis võib tutvuda fotoseeriaga Užuri raudteejaamast tänapäeval.

Programmi raames tähistasime Tapa jaamahoone siltidega “Užur” ja istutasime jaamahoone vahetuslähedusse Novosibirski toominga.
​
​