Kunstiprogramm “Siberi lapsepõlv. 70 aastat märtsiküüditamisest” üle Eesti 16 raudteejaamas 25.03—14.06.2019 Vaata projekti interaktiivset kaarti: https://siberilapsed.ee
Kunstiprogrammiga “Siberi lapsepõlv” mõtestasime märtsiküüditamist ja selle mõju nii küüditatutele kui ka Eesti ühiskonnale tervikuna. Korraldasime näituseid, filmilinastusi ja töötubasid üle Eesti kõigis 16 raudteejaamas, kust 1949. aasta märtsis küüditatud rongidele pandi. Programmi perioodiga (märtsiküüditamise aastapäevast juuniküüditamise aastapäevani) rõhutasime küüditamise mõju kestvust. See ei ole üks kuupäev, mida traditsiooniliselt mälestatakse, vaid terve ajajärk inimeste eludes, mille jooksul nad pidid korduvalt ümber kohanema ja katkestuste sees oma järjepidevuse leidma.
Kõikide rongijaamade näitusepinnad ja tehnilised tingimused olid erinevad. Töötasime kohaspetsiifiliselt, kohandusime ümbritsevate oludega ning igas jaamas avasime küüditamise mõju erinevaid aspekte. Uurisime, millised olid küüditatute toimetulekumehhanismid Siberis ning kuidas pärast vabanemist kohaneti eluga Eestis.
Pöörasime senise ametliku mälestamise kõrval tähelepanu märtsiküüditamise feminiinsele poolele — 20 000 küüditatust olid üle 10 000 naised ja üle 6000 lapsed. “Siberi laste” jaoks oli küüditamine see, millega nende elu algas, mitte ei lõppenud. Nende eluteed ei ole kujundanud ainult Siberisse saatmine, vaid ka sealt naasmine ja kohanemine eluga Eestis. Seepärast uurisime, kuidas on küüditamise trauma ja katkestusega toime tuldud üksikisiku tasandil, et mõelda siis edasi, millised võiksid paranemisvõimalused olla ühiskondlikul tasandil. Ühtlasi kutsusime publikut mõtlema Siberile kui olulisele mälupaigale, millega Eestil on tugev kollektiivne side.
Kunstiprogrammi näitused ja installatsioonid olid üleval raudteejaam-muuseumides (Kehra, Jõgeva, Haapsalu), töötavate rongijaamade ootesaalides (Tartu, Elva), avalikkusele suletud rongijaamade fassaadidel (Tapa, Jõhvi, Võru, Veriora), raudteeperroonidel (Ülemiste, Paldiski) ning imbusime ka rongijaamades töötavatesse äridesse (Keila, Rakvere). Lisaks korraldasime publikuprogrammi raames üritusi erinevates jaamades (Risti, Puka, Keeni), mis muidu on avalikkusele suletud.
Projekti kontseptsioon ja teostus: Marika Alver, Triin Kerge, Katarina Meister, Ave Taavet. Kaastegev: Tanel Rander Lisaks osalesid: Liis Juuse, Anne Kaljas, Kalle Keskrand.
Täname soojalt:Tiiu Trisberg, Asta Tikerpäe, Karl Jaanus Karin, Eha Linnas, Laine Oruste, Karin Nelke Parkas, Katrin Veldermann, Miriam Veldermann, Marje Martinson, Elvi Tammemets, Anni Siir, Külli Hiiesaar, Anne Hiiesaar, Heino Soidla, Pärja Soidla, Ardi Jürgens, Paula Jürgens, Kersti Samm, Martin Samm, Ann Pajuväli, Tiit Asu, Maimu Meesak, Elle Sadam, Malle Sibul, Katrin Heele Anderson, Sandra-Ruth Laur, Külliki Kesa, Rein Viljak, Anne Oruaas, Salme Mihkelmets, Maria Mihkelmets, Aleksander Määr, Nadežda Tutatshikova, Vera Oinets, Miša Zubarev, Leida Ollino, Leili Ollino, Jelena Issakova, Heino Tõns, Henn Pärn, Lauri Leesi, Paul Laasik, Maaja Mänd, Mari Karik, Ljudmila Jurkova, Natalia Sarchenko, Carolyn Niitla, Jette Keedus, Anton Aleksejev, Valdo Valper, Jaan Alver, Peter Biella, Urmas Kalla, Lylian Meister, Lilian Mengel, Henda Veske, Marcin Teterycz, Aili Aamisepp, Külli Jaakon, Laila Meister, Krasnojarski Eesti Rahva Kultuuriautonoomia "EESTI”,Krasnojarski Memoriaal, Eesti Kunstnike Liit
Täname kõiki küüditatuid ja nende peresid, kes meid projekti elluviimisel aitasid!