|
|
Näitus “Hele ruum ja tume ruum” käsitles, kuidas Siberisse küüditatud lapsed pärast vabanemist Eestis siinse eluga kohanesid. Vähe on räägitud sellest, et see oli lastele traumaatiline kogemus — paljudel ei olnud enam kodu, lastel oli venekeelne kooliharidus või oli see Siberis hoopis pooleli jäänud. Samuti on nad välja toonud, et tundsid end siin sotsiaalselt stigmatiseerituna. Tagasitulek ja kohanemine eluga Nõukogude Eestis oli keeruline, sest lootused kodumaale ja reaalsus ei läinud omavahel tihtipeale kokku. Selles vastuolulises kohanemisprotsessis tuli esile küüditamisega toimunud katkestus nii inimeste eludes kui ka ühiskonnas tervikuna.
Näituse keskseks teoseks oli Marika Alveri film “Tagasitulek”, kus Tiiu (1942) mõtiskleb, kuidas ta selles katkestuses oma järjepidevuse leidis, kuidas kohanes uute oludega ja kuidas ka keerulistes olukordades säilitada lootus ja unistused, et kõigele vaatamata edasi elada.
Jõgeva raudteejaamast väljus 27. märtsil 1949. aastal kaks ešeloni, mis viisid endaga kaasa 1876 küüditatut, kellest 910 olid naised ja 614 lapsed. Rongi sihtjaamadeks olid Novosibirski oblastis asuvad Barabinsk, Karassuk ja Tatarsk.
Programmi raames tähistasime Jõgeva endise raudteetööliste maja (praegune Betti Alveri Muuseum) sildiga “Tatarsk” ja istutasime hoone kõrvale Novosibirski toominga.
Meediakajastus
26.03.2019, Vooremaa “Jõgeval meenutati märtsiküüditamist” Toomas Reinpõld
