Installatsioon “Õitsev monument” kandis rituaalse mälestamise ideed. Kuusteist toomingaistikut tähistasid nn pealelaadimisjaamu, kuhu küüditatud üle Eesti koondati: Haapsalu, Ülemiste, Keila, Paldiski, Risti, Kehra, Tapa, Rakvere, Jõhvi, Jõgeva, Tartu, Elva, Puka, Keeni, Võru, Veriora. Tõime toomingad Haapsalu jaamahoone katuse alla vaid ajutiselt - 2019 aasta kevadel istutasime puud ühe kaupa nende raudteejaamade lähedusse.
Kuna 1949. aastal küüditati peamiselt naisi, lapsi ja eakaid, sõltus ellujäämine Siberis just naistest, kes pere toitjatena ja laste kasvatajatena pidid kandma kahekordset vastutust. Küüditatute toidulaud sõltus ka Siberi loodusest, mis oli ühelt poolt karm ja teiselt poolt helde. Olulisel kohal olid Siberis looduslikult kasvavad taimed, millest saadi vajalikke toitaineid. Näiteks meenutavad küüditatud metsikuid, kohati tohutute väljadena kasvavaid pojenge, mille tolmukaid kevaditi vitamiinidena söödi. Ja toomingaid, mille marjadest tehti (ja tehakse siiani) moosi ning jahu.
Küüditatute Siberi mälestuste tuumaks on ellujäämine ja kohanemine. Seepärast sobivad neid meenutusi tähistama elusad puud, mis kannavad paranemise ja kasvamise vaimu. “Õitsev monument” on pühendatud kõigile nendele vapratele ja tugevatele naistele, emadele ning elu jätkumisele.
Haapsalu raudteejaamast väljus 26. märtsil 1949. aastal küüditamisrong 1179 inimesega, kellest 551 olid naised ja 352 lapsed. Rongi sihtjaamadeks olid Novosibirski oblastis asuvad Tšulõmskaja, Horošaja ning Tšulõm.