Näitus “Õed” oli pühendatud küüditatud eestlastele, kes pärast vabanemist otsustasid Siberisse elama jääda. Põhjuseid, miks Eestisse tagasi ei tuldud, oli mitmeid: seal leitud armastus, kindel elu- ja töökoht ning tunne, et Eestis neid keegi ega miski enam ei oota. Oli ka neid, kes tulid tagasi, kuid ei kohanenud eluga Nõukogude Eestis ning läksid tagasi Siberisse. 19. saj ja 20. saj algusel majanduslikel või usulistel põhjustel Siberisse rännanud eestlased elavad siiani enda rajatud külades ja seal on säilinud eesti keel. Siberis elavad küüditatud aga ei moodusta sidusat kogukonda - nad elavad hajali ja tihti on tegemist segaperedega, mistõttu on nende järeltulijad venekeelsed. Ka kontaktid Eestiga on pärast Nõukogude Liidu lagunemist järsult vähenenud. Sellele vaatamata määratlevad Siberis elavad küüditatud end eestlastena ja otsivad kodumaaga sidet. Küüditatud õed Maria (snd 1932) ja Salme (1938) elavad Sajanogorskis. Nende kolm õde-venda tulid 1950ndate lõpus pärast vabanemist tagasi Eestisse, ent Maria ja Salme, kel olid Sajanogorskis juba töö ja sõbrad, otsustasid toona kiirelt kasvavasse tööstuslinna pidama jääda. Sajanogorsk on eelkõige tuntud Sajaani-Šusenskoje hüdroelektrijaama ja Hakassia alumiiniumitehase tõttu — need on suurimad omalaadsed kogu Venemaal. Mõlemad õed töötasid hüdroelektrijaamas, mille ehitust alustati 1963. a ning lõpetati alles 2000. aastal. Õdede harjumustes ja kõnes on eesti ja vene kultuur tihedalt põimunud. Lapsepõlvemälestustest rääkides kasutavad nad eesti keelt, hilisemaid sündmusi ja kaasaega kirjeldavad pigem vene keeles. Külaskäike Eestisse meenutavad vanad raamatud, ajakirjad ja muud mäluesemed. Näitus pakub sissevaadet õdede eludesse, kus põimuvad uhkus oma kodulinna üle, kodunemine vene kultuuriruumiga ja omamoodi patriootiline side kauge ning pisut müütilise Eestiga. Elva raudteejaamast väljus 27. märtsil 1949. aastal küüditamisrong 725 inimesega, kellest 366 olid naised ja 207 lapsed. Sihtkohaks oli Omski oblastis asuv Kormilovka jaam, kuhu jõuti 7. aprillil.